Palgatõus Eesti moodi, ehk kuidas Euroopa vaesemal riigil oma õpetajatel palka tõsta (vaeste hulka ei kuulu Kreeka: ta tõmbas kõigile koti pähe ning pidutseb. Läheb oma valuutaga nagu õige mees edasi. Kuuldavasti on tal riigi stabilisatsioonivarudes kulda rohkem, kui Soomes, aga see ei takista kuumadel ärimeestel Kreekast Euroliidule, s.t., meile, võlga tagasi mitte maksta)
Kuulasin meie valitsuse ettekandeid palkade tõusust ja mittetõusust, hindade tõusust ja miskist müstilisest majanduskasvust. Jäi mulje, et on jälle mitu Eestit, üks, kus pannakse juhtide palkadele ülempiire ja teine, kus peab hakkama saama sellega, mis rikkamast Eestist järele jääb. Siin ilus võrdluskoht: üks Eesti arvab ja arvestab(esialgu veel see arvamus töötab), et teises Eestis elab aateline ja südametunnistusega kodanikkond ja see kodanikkond teeb oma töö ükskõik millise palga eest korralikult ja kohusetundlikult ära. Jutt käib põhiliselt õpetajatest, sest ma ise olen õpetaja, lisaks koolijuht, kes Tallinna Linnavolinikuna peab inimestele lahti seletama valitsuse iga järgneva trikitamise õpetajate palgapoliitikas. Õpetajad teevad oma töö nagu nii ehk naa ära: Eesti vabariigis kasvanud ja hariduse saanud õpetajad tahavad aga saada Soome kolleegidega sarnast palka ja ei saa aru, kuidas meil seda raha ei ole neile maksta.
Kuidas see kunagine punane loosung oli: “Igaühele tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi.“ Nõuka ajal oli tore loosung vähemalt olemas. Samuti ei usu ma, et lisaks õpetajatele ka politseinikud, arstid, tuletõrjujad jätaksid oma töö tegemata ja hülgaksid Eestimaalase tema hädas või loobuksid Eesti külalist tema hädas abistamast.....palganumbrit vaadates.
Meid valmistatakse ju ette elama vaesustingimustes: suur poekett müüs hiljuti juustusarnast toodet, nii oligi kirjutatud, ja hind oli ka soodne, st õige juustu hinnast ikka kordades odavam. Ostsin, proovisin, sülitasin suust selle surrogaadi prügikasti. Praegu veel ei maitsenud, aga paari aasta pärast....miks mitte.
Riigis on õpetaja sattunud valimisse riigitöötajatest, kellede palk külmutati kolmeks aastaks.
Ei taha kohe mõelda, kui mitu eurot kolme aasta pärast miinimum ostukorvi hind on, korteriüüridest, veest ja elektrist rääkimata. Arvan, et see number on üsna suur ning õpetaja palgast muuks ei jätkugi. Arvan ka, et MASU pole kaugeltki läbi. Tõestus väga lihtne, vaadake mõistlikult ja mõtestatult ringi ja te ise näete: meedia kirjeldused meie olukorrast ja majanduskasvust ei vasta olulises osas reaalpildiga, mida me ringi vaadates näeme.
Olgu, hakkame siis tõstma õpetajate palka. Seaduses on öeldud, et palka makstakse reaalselt töötatud aja eest ja et ettemakseid ei teostata. Ma sõnastaksin õpetajate palga ümber: õpetajale makstav riigipoolne toetus, kahe aasta pärast juba oleks selle palga nimi ellujäämiskomplekt.
Hinnad tõusevad nii otse kui kaudselt. Palga/toetuse eest saab märkamatult aga kindlasti iga päevaga aina vähem osta. Märkamatult, isegi juba praegu, on muutunud toitumusharjumused, kultuuriürituste külastatavus jne. Olukorrad, mis tundusid igapäevased on muutunud sündmusteks.
Asja juurde: lubati õpetajate palka tõsta 20%, ei tõstetud, hoopis külmutati selle aasta tasemele kolmeks aastaks. Kuidas saaks raha hulka suurendamata tõsta palka: aga lühendame töötatud aega ja tõstame töö intensiivsust sama raha eest. Selgitan, ühe õppetunni pikkus on 45 minutit 20% sellest 9 minutit. Lihtsa tehtega saame tunni pikkuseks
45-9 = 36 minutit. Palk aga õpetajal jääb muutumatuks, jääb selliseks nagu riik määras ja külmutas. Me oleme oma sisemise reservi arvelt saanud tõsta õpetajate palka 20%. Talle makstakse sama palk töö intensiivistamise arvelt, samas jääb tal ühe tunni pealt 9 minutit tasustatavat lisaaega, millele ta saab luua lisaväärtust endale ja koolile. Õpetajal kellel on tundide normkoormuseks 24 tundi, tekib siis nädalas 216 loomingulist tasustatavat lisaminutit, mis omakorda aga moodustavad 216 : 60 =
3,6 tundi. 3,6 tundi on juba arvestatav tunnivaba tasustatud lisaaeg nädalas. Seda juba esimesel aastal.
Ei saa märkimata jätta, et Põhikooli ja Gümnaasiumiseadus on täitmiseks kõikidele koolidele, samuti riigieksamid. Riigi poolt soositud erakoolid muidugi käsivad oma lapsevanematel selle
9 minutit kinni maksta ja nii saavadki erakoolide õpetajad oma palgatõusu kätte ja õpilastel jääb
9 minutit edu teiste munitsipaalkoolide õpilaste ees. Ma arvan, riik nii arvestabki, eesmärgiks munitsipaalkoolid välja suretada ja muuta need algkoolideks.
Teisel aastal hakka surmavanker kiiremini liikuma. Ühe õppetunni pikkuseks on juba 36-st minutist 20% lühem aeg. Seega teisel palga külmutamise aastal oleks munitsipaalkoolides ühe õppetunni pikkuseks 36 – 7,2 = 28,8 minutit. Erakoolides ja kesklinnakoolides muidugi kästakse lapsevanematel see vahe kinni maksta ja nad maksavadki, nende lastel on tekkinud juba edumaa
16,2 minutit intensiivset õpiaega võrreldes keskmiste koolide õpilastega. Enamus keskmistest koolidest ei saa oma lapsevanemaid selliseks väljaminekuks sundida, lapsevanematel lihtsalt ei ole raha ja nad juba söövadki juustusarnase maitsega juustu.
Õpetajal tekib juurde 172,8 tasustatud lisaminutit, mis on tema palgatõusuks. See teeb siis 172,8 : 60 =
2,88 tundi.
Teist külmutatud palgaga õppeaastat alustab siis munitsipaalkooli õpetaja 28,8 minutiliste tundidega, täites ikka riigipoolt ette antud kriteeriume, mis on esitatud Eestis antuvale põhi- ja keskharidusele.
Õpetajal on nüüd tekkinud tunnivaba aega, palgatõusuna käsitletavat ressurssi 3,6 + 2,88 =
6,48 tundi. Nähtamatult on õpilastele koolinädal saanud neljapäevaliseks ja täiskohaga õpetajatel üks oma koolist tunnivaba päev, mida õpetaja võib kasutada kasvõi tasuliste järeleaitamistundide andmiseks. Eriti „ilus“ oleks riigipoolt vaadatuna, kui need järeleaitamise tunnid toimuksid samas koolis, kust saadi palgatõusuks oma koolist vaba päev.
Kolmas aasta algab siis täiskohaga munitsipaalkooli õpetajal, kelle normkoormuseks on 24 tundi 20% lühema õppetunniga kui teisel aastal.
Seega tunni pikkuseks on juba 28,8 – 5,76 = 23,04 minutit. Õpetajal tekkis juurde 138,24 tunnivaba lisaminutit, mis siis omakorda teeb 138,24 : 60 =
2,3 tundi oma koolist väljas tundi nädalas.
Me oleme nüüd jõudnud kolmanda külmutatud palgaga õppeaasta algusesse. Riik on meilt ära külmutanud 3,6 + 2,88 + 2,3 =
8,78 tundi õpetamisaega nädalas, et mitte maksta lubatud palgatõusu ja andnud rikastele õppuritele
21,96 minutit intensiivset õpiaega edumaad. Kui nüüd võtta põhikooli ja gümnaasiumiseadusesätted ette, siis tuleb munitsipaalgümnaasiumidel see läbida ja ka omandada haridusena kolme õppepäevaga nädalas. Sellega saavad ju õiged eestlased hakkama. Kas võrdse kohtlemise printsiip on aga täidetud nagu meie põhiseadus ette näeb või on see põhiseadus natukene vildak.
Kas palgatõus tööaja lühendamisega töö intensiivsuse tõstmise arvelt on sellises mahus tark tegu. Ei ole, aga kus on alternatiiv (ma julgen arvata, et ma tean vastust). Kolleegid Eesti Koolijuhtide Ühendusest, ärge tegelge pisiasjadega. Meie riigi tulevikule on silmus kaela visatud. Meie riik nõuab munitsipaalkoolide õpetajatelt kolmandaks aastaks
8,78 (siia tuleb
juurde arvestada üldtööaja koefitsient) tundi tasuta orjatööd: orjatöö kasutamine on praeguses maailmas aga väga keelatud tegevus.
Samas, õpetajaid on alati peetud sutsu kiiksuga inimesteks, aga kas me oleme siis suisa lollid, kui me oleme nõus maksma kinni, sülitades näkku oma õpilastele, aadetele ja professionaalsusele, Toompeaveidrike mingi sooja maa savannikooli vibuküttide tasemel vastu võetud otsuseid täites.
Mina defineeriks Eesti Haridusministeeriumi moto nõndaviisi:
Mitte keegi siin, minu Eestis, kui mina(minister) pole seda määranud, ei tohi omada haridust kui mina(minister) pole seda lubanud ja ette andnud õpetatava taset ja mahtu, sest see, kelle käes on võim ja vägi, see määrab endale järeltuleva põlvkonna päritolu ja nendele järelkasvajatele antava hariduse taseme ning selleks vajaminevad vahendid..... olgu see moto pisut teisiti Põhiseaduses kirjeldatud, aga kui rahvas „väga tahab“, muudame selle Teie Põhiseaduse sõnastust juba järgmisel istungil, meil on president juba valitud.
Ainuke nõrk koht selles Eesti Vabariigi Valitsuse praeguses genotsiidiplaanis oma rahvale ja riigi järjepidevusele on järjest tugevnevad omavalitsused, kes saavad ilma riigi rahata ehitada ja avada koole, palgata ise õpetajaid oma koolidesse tööle. Suure algustähega õpetajad on saadaval praeguses olukorras igasse maakonda, kes mingilgi määral saab oma siseasju otsustada riigi rahakotist sõltumata.......ja jääbki ainult müüt, et Tallinna eliitkoolides on
arvestatav haridustase. Omavalitsused, kes suudavad õpetajate, arstide, päästemeeste jne palgatõusud välja vedada ongi võitjad. Riigis las MASU olgu lõppenud; las statistikud lihtrahva hullutamiseks, arvutavad arvutatud riigi arvestuslikku olematut majanduskasvu – õpetajate palgad on kolmeks aastaks päriselt külmutatud.
Märt Sults
Tallinna Kunstigümnaasiumi Direktor
Tallinna Linnavolikogu liige
